Hommikul vara on jõe ääres päris külm.
Midagi udu sarnast. Aga see on nähtamatu,
hingamise udu, tungib sõõrmetesse
ja imbub mu sisse, nagu oleksin vaip,
mis ööseks tuulduma jäeti. Siis
lööb vana ekraan helendama ja
ma loen: „Mis juhtub siis kui
tahad üksipäini saharasse minna
nagu mina? Eksid ära juba poolel teel
mingitele kiviklibudüünidele, istud
pisut nõutult maha, sööd mandariine
ja annad sellest kõigest teada
ühele äärmiselt kenale mehele:-)”
(25.01.2008) Kena mees vaatab jõele
depressiivses Eesti väikelinnas,
jõe peal on nüüd tõesti näha juba udu,
aga minu sees seda ei ole, on kuum,
kiviklibune Sahara, vihisev liiv,
see peksab näkku ja poeb riiete alla,
kõrvetab lausa luuni, lihvib
ilusti siledaks skeleti, lööb ta särama.
Asukoht teoses
lk 15
