Keskaja linnakodanike sajad terrakotapead,
purustatud, põletatud, kahjutules karastatud,
välja kaevatud, taastatud ja kopeeritud,
vaatavad meid Jaani kiriku võlvihämarusest.
Vaikimisi.
Nende muinasjutt on meile tõeks saanud.
Lendav vaip ja lauake-kata-end ja iseliikuvad veepanged,
sihukesed silmad ja kõrvad, mis ulatuvad maakera kuklapoolele,
ning sulased ja tüdrukud, kes ei vaja toitu ega palka,
ja muud imed on õige nime ja kuju leidnud.
Need osutusid lihtsalt asjadeks.
Butafooriaks.
Hing on ikka endiselt alasti ja külmetab.
Meie enda näod vaatavad meid ülalt.
Asukoht teoses
lk 21
