Emane jõgi lahtise veesoonena,
indigosinine, häbeneb avatust,
põgeneb loogete luhta, põikleb põõsaste varju,
katab end udulinaga, langenud lehtedega,
tõmbab peale pilvede peegelduse.
Loodab, et papliallee sammaskäik eksitab teekäija pilgu
vete alastuselt,
samas sillerdab siidiselt: imetle mind!
kasta end minusse!
Aasta vananedes jõgi kardsetab, kananahk ihul,
kogub jääkirme nagu kilepakendi,
tuisk tarnib talle lumekasuka, valge, koheva,
et meenuta ja mediteeri, mõnuga, emane olend.
Asukoht teoses
lk 7
