Viimane talv. Nii on üheteistaastane...

Nii on üheteistaastane plika kõigepealt kuu aega Põltsamaal rajooni lastehaiglas, kuni viiakse sealt edasi Tartusse Oru tänava lastehaiglasse. Seal on paremad võimalused uurida, mis inimesel viga võiks olla. Need kuud tähendavad palju pakse raamatuid ja hunnikute kaupa jubedat haiglasööki, mida ei kannata süüa.

Külas käiakse heal juhul korra nädalas, laupäeviti. Tihemini ei saa, sest autot ei ole, ja külastusaegadega ollakse väga ranged. Nii et läbi tuleb lugeda kõik enda raamatud ja kõik haiglakaaslaste raamatud takkapihta.

/---/

Seal Tartu haiglas võtab tüdruk vastu uue aasta. Tema palat on kuskil kõrgemal korrusel ja aknad avanevad otse Kassitoomele. Ja see tulevärk, mis seal lahti läheb, kui uus aasta saabub, see on midagi enneolematut. Õhku lastakse kolmkümmend kaks raketti! Kolmkümmend kaks! Kujuta pilti! Maal lastakse kaks. Külas on kaks jahimeest ja kumbki raatsib kulutada ühe raketi. See on tüdruku elu kõige vägevam tulevärk.

Teosest
lk. 167-168