Viimane kord, millest teda mäletan, oli kevadel 2004, kui kirjandusfestivali „Prima Vista” raames sõitis mööda Emajõge kirjanike laev. Jõudsin selle peale viimasel hetkel, õlut kaasa osta ei jõudnud. Õnneks oli Jüri juba laeval ja hästi varustatud, ehkki veiniga. Pakiveini põlgas, aga korgitserist ei lahkunud vist magadeski. Pärast ronisime üle laeva parda selle kitsa triibu peale, millega laevad saavad silduda või üksteist rammida. Ehlvest pakkus välja, et teeks kukepoksi.
Muidugi me ei teinud.
Asukoht teoses
lk 143
