Oli 1960. või 1961. aasta. Artur Alliksaar, Paul-Eerik Rummo, Henn-Kaarel Hellat ja Andres Ehin hakkasid Tartu maaliinide bussijaamas spontaanselt oma luuletusi esitama. Ootamatu luuleüritus tõmbas ligi palju kuulajaid, nii et üks buss teise järel sõitis tühjalt minema. Luule lugemise vahepeal käisid luuletajad üliõpilasmütsidega ringi ja kogusid kuulajate käest raha.
Esinejatest oli sel luulelugemisel Alliksaare järel populaarsuselt teisel kohal Hellat, kuna ta luuletused olid Lõuna-Eesti murdes. Tol ajal oldi Eestis juba küllastunud ja tüdinud üldisest Nõukogude Liidus valitsevast kosmosepaatosest, mis jõudis ka luulesse, Hellat aga suurendas sel luulelugemisel oma menu veelgi sellega, et esitas murdekeeles toredaid kosmoseteemalisi vemmalvärsse.
Siis saabusid kurja näoga miilitsad. Aga luuletajatel õnnestus rahva hulka pageda ja kaduda. Pärast esinemist siirdus kogu seltskond restorani Võit ja kulutas mütside sisalduse seal uljalt ära. Ehin mäletas, et vist viibisid esinemise ajal juures ka Mati Unt ja tema tollane abikaasa Ela Liimeon (praegu Tomson). Aga Unt ise ei esinenud.
Asukoht teoses
lk 86–87
