Värav. Kalda teelt liikus...

Kalda teelt liikus Uku Sõpruse puiesteele ja sealt Uuele tänavale. Mida lähemale liiguti Narvamäele, seda enam hakkas Andresele tunduma, et ta aimab, kuhu poiss liigub. Aimdused osutusid tõeks, kui Uku liikus Uuelt tänavalt Staadioni tänavale ning seejärel otse mööda Liiva tänavat Vana-Jaani kalmistule.

Liiva tänav oli täiesti inimtühi, mistõttu liikus Andres luurates ühe maja nurga juurest teise taha. Kui Uku oli üle lippaia hüpates kalmistu hämarasse rohelusse kadunud, sörkis Andres kiiresti surnuaia peavärava juurde. /---/

Andres leidis Uku endassesüvenenult kükitamas surnuaia vanemas osas asuval mustast marmorist sarkofaagil. /---/

Andres pööras ringi – punastest tellistest kabeli neogooti stiilis sepis-uks oli avali lahti vajunud ning üks uksepool kõikus edasi-tagasi, justkui oleks nähtamatu käsi seda kiigutanud. Andres heitles endaga. Ta oli täiesti kindel, et kabeli uks oli suletud olnud, sest tema tähelepanu oli just ennist pälvinud ukselinkide ümber keritud raudkett koos hiigeltabalukuga. Kas see oli nüüd Ukut piinavate tumedate jõudude lõks või kasulik vihje. /---/

Paremast silmanurgast nägi Andres aeglast liikumist – Baeri dolmenit meenutava hauamonumendi ülemises osas roomas nähtavale tume käsi – õigemini küll jäse, mis meenutas hiigelnahkhiire jalga. See oli kontjas, kaetud süsimusta nahaga ning pikkade küüntega. Küüned kribisid piki monumendi pinda. /---/

Andres hingas sügavalt sisse ning astus südant kõvaks tehes kiirel sammul Baeri monumendi taha, et näha, missugune olend end seal peidab. Nagu karta võis, ei olnud monumendi taga kedagi ega midagi, peale jäise, lõdisema ajava hinguse.

Enne kui Andres võttis vastu otsuse vaadata üle ka kabel, tundis ta oma õlal puudutust. Seesama tontlik käsi roomas nüüd aeglaselt üle Andrese rindkere justkui kägistaja madu. Andres röögatas ning tormas pimesi Baeri hauaplatsilt eemale, endale aru andmata otse kabeli suunas.

Alles kabeli avatud uste ees suutis ratsionaalsus võitu saada instinktidest. /---/

Kõne lõppedes kostis metalne põmakas ning ketikolin. Kabeli uks oli jälle kinni ning kettidega ja tabalukuga kindlalt suletud. Ei olnud märgata ka muid kummituslikke ilminguid. Vaid Uku kükitas jätkuvalt sarkofaagil, nagu polekski midagi juhtunud. /---/

„Tere, sooviksin tellida taksot Vana-Jaani kalmistu peavärava juurde...”