Ma arvan, ma oleksin ikkagi olnud teine inimene, kui ma oleksin oma ülikooliaastad nendel kloostriõuedel veetnud. Võib-olla rahulikum. Leplikum. Kes teab. Aga ega mul kahju ka pole. Ju siis minu ellu pidi kuuluma Tartu oma agulite ja poolmetsiku jõega, poolmetsiku ülikooliga. Seal on jälle midagi, mida Oxfordis pole, mida sa iialgi, mitte iialgi selles elus ei koge, kui see elu on niisugune, et viib su Oxfordi raudkiviseinte vahele, paradiisiaiataolistesse aiakestesse, raamatukogudesse, mis tõesti lõhnavad vanade köidete järele.
Asukoht teoses
lk 337
