Sillalt keeras ta paplialleele, mis oli sama vägev nagu teisel pool jõge Emajõe tänava tagumises otsas, seal, kust Mari oli äsja tulnud.
Jõeäärsed pingid olid täis nädalavahetuse algust tähistavaid inimesi, noori ja vanu, aga keegi ei tülitanud jooksvat Marit. /---/
Jõekaldale rajatud laevaremonditehas tõmbas lausa magnetina ligi vanu veesõidukeid. Kõige värskem patsient lodjakoja laevahaiglas oli Vanemuine. Mari vaatas sinist laevakolakat aukartusega. Müütilise eesti laulujumala nime kandev laev oli nii kõrge ja suur, et ta ei julgenud algul selle juurdegi minna. /---/
Mari põikas Renata ja Monika vahelt edasi. Need metallist laevad olid sama suured kui veoauto. Tohutu kilega kaetud kümblustünni juures silmas ta midagi tuttavat: seal seisis pukkidel täpselt samasugune puust paat, nagu oli kunagi seisnud Mari hoovis ja kus Ramps vanasti salakoosolekuid pidas. /---/
Lodjakoja kõige suurem ehitis oli kaarhalli moodi valge kilemaja. See nägi välja nagu suur tsirkusetelk. Rada kulges laias kaares lodjakoja jõepoolsele küljele, kus oli kilemaja otsa ehitatud piklik lamekatusega maja.
