Mu õde on arbuja. Õelatest rohtudest
keedab ja kurnab ja sõnub ja soeb
nõidusenimesid, kõiksugu imesid
kokku ja lahku;
ja üle loeb
vareseid kiriku kõledas varemes.
Üks on valge
mustade seas.
Siis tema läheb üle tuulise Toomemäe,
endal juuksed põlevad peas.