Seal sa tuled, kampsun õlal,
Toomenõlva kaudu.
Ise lõngad ketrasin,
ise kerilaudu
liigutasin lõputa
noorepõlve aja.
Ise tõstsin tulele
puna-värvi paja.
Ning sa tuled, kampsun õlal.
Inglisilla samba
all jääd seisma.
Ise hoidsin,
ise söötsin lamba.
Ise nägin – nägija-
jutustaja-vestja.
Sina. Sina olid see.
Üle Toome tulija.
Üle surma kestja.