Sala asjad

Kui suvi on lehte läinud,
tuleb ta Toomemäele,
teeb näo, nagu jalutaks sääl.

Ei jaluta, otsib kohta,
umbes selle vahtra all, kus
mõttessevajunud Baer.

Ta kummardub salaja maha,
lükkab kõrvale pehme mulla,
ta otsib kui kinnitust
oma alanud eluloole.

Siiasamma tuleb üks tüdruk,
aga veidike pärastpoole.
Ja ta otsib sügavalt.
Ja otsib veel sügavamalt.
Õrnust õhkub ta ehtekullast,
kuid mida ta tahab mullast,
või misasja mulla alt.
Ise vahib vargsi ringi,
ega ükski hing ei vaata,
ei ei, ainult Kristjan Jaak
säält ülevalt.