Nad lähevad kohvikusse Tempo, tellivad kohvi ja rammusat plombiiri, mida serveeritakse kõrge jalaga peekrist. Jäätise peale on riivitud šokolaadi. See maitseb jumalikult. /---/
Järgmisena jalutavad naised üle jõe, kus asub kvartalinurka täitev väravatega kaubatänav – passaaž. /---/ Aga Serafimal on eesmärk – passaaži taga, rohtu kasvanud majavaremete vahel tegutseb pomooride palvemaja. Õieti on suurest palvemajast järel ainult tornialune osa, millele kogudus on katuse ehitanud. Väikese tüdrukuna on Serafima isaga seal käinud, imetlenud ikoone, saali ja kena tornikest. Palvemaja uks on lahti, nurgas valvab vanaeit. /---/
Oskamata kuhugi minna, jalutavad nad tunnikese jõe ääres. Linna vahel on jõgi peaaegu lahti, jääd paistab vaid kaldapajude all väiksema vooluga kohtades. Kaldal on ridade kaupa varjualuseid, mille all askeldatakse paatidega – kes tõrvab, kes parandab parrast või sätib paika uusi metallist tulle. Üsna pisike puksiirlaev lükkab pirakat ümarat liivalastis pargast – linnas käib hoogne ehitustöö, liiva tuleb tuua allavoolu asuvatest karjääridest. Kiiskavvalge Raketa-tüüpi tiiburlaev ootab vee selginemist, et valgele laineharjale tõustes jõel ja Peipsil kihutada. Kaldapromenaadi all passivad kalamehed, õnged taevasse pürgimas. Kaugemal paistab kalda ääres kohvik-laev.
