Siis algasid minu Tartu-aastad. Heitsime ühte Katre Ligiga. Elasime Ujula tänava eelviimases majas. Tagapool laius Emajõe luht, punetas Aruküla liivakallas kunagise koobastikuga, jõe ääres oli siis veel mahapõlemata ilus ujulahoone, maja taga Emajõe ürgoru järsk sein, mille veerel närvikliiniku kõrge püstplank haigete jalutusväljaku ümber. Haigla, kus kunagi olid töötanud kuulsad Tšiž ja Juhan Luiga, kes hoidnud Juhan Liivi ja rahustanud Anna Haavatki. Nüüd töötas seal meie sõber, kirjanik Vaino Vahing, kes hää meelega võtnuks mõnegi noore kirjandusgeeniuse oma hoole alla, kui neid ainult olnuks. Kõige rohkem õhutas ta vast Mati Unti, sest Unt polnud ju tavaline.
Asukoht teoses
lk 169–170
