„Mida arvad sina Kivisilla taastamise soovist?” küsis linnapea. Emajõgi ja tema üle kaarduv jalakäijate sild oli raekoja aknast otseselt nähtav. „Vaata!” osutas „siinkirjutaja” vastuseks kaarsilla peale. Just nagu meie kõneluse ilmestamiseks kõndis üle silla uhke kaare parajasti vapper noormees. Neid olevat ennegi piduöödel sealt üle kõndinud, teadis linnapea, aga nüüd oli parajasti päev. Oli nagu ime. „See sild on kaasaegne hinnatud ehitis, on juba mitme üliõpilaspõlve elulugudesse sisse pühitsetud. Miks lõhkuda nüüd jälle see ära, mis olemas on? Kas kunagise Venemaa keisrinna mälestus on kallim kaasaeglase elumälestustest...?” Me olime ühel meelel: ei ole.
Asukoht teoses
lk 18–19
