Tartu kaks lagendikku. Minu jaoks on...

Minu jaoks on Tartu kõige olulisem koht üks tükike luhta Sõpruse silla kõrval. Õieti on see luht nõnda väike ja veidras kohas, et võibolla vääriks pigemini tühermaa kui luha nime. Mu jaoks on ta siiski luht. Sõpruse sild ületab teadupärast pikka maakitsust Emajõe ja Anne kanali vahel, millel pole õieti mitte midagi. Inimesed jalutavad seal oma koeri. Roostikus armastavad elada pardid. Asotsiaalid rajavad jõekaldale oma räpaseid pesakesi. Üle selle tühja maalapi troonib suur kõrgepingetorn. Kunagi seisis Anne kanali ääres salapärane vana lennuk, kus oli lasketiir. Suviti kasvab see maalapp kõrget heina täis, mida üleliia hoolsalt ei niideta.
/---/
Tuleb seista umbes luha keskel, sillast paarkümmend meetrit eemal, näoga silla poole. Vasemal tõuseb mäkke rohelusse uppunud Karlova (kui just talv või sügis ei ole), paremal kõrgub kollase kivimüürina Annelinn, esiplaanil Eedeni ostukeskus, mis kaugelt vaadates kõrbesse rajatud papist simulaakrumlinna Las Vegast meenutab, nagu Berk Vaher kord täheldas. Üle silla sõidavad katkematult autod. Selja taha jääb otsatu võsa, mis Vana Ihasteni välja ulatub. Sinu lähiümbruses ei ole tõenäoliselt mitte kedagi ega midagi peale heina, madalate põõsaste ja üksikute lindude. Taevas lendavad vahel lennukid.

Teosest
lk. 204