Kroonuaia uulitsal

Küll oli ilus, kui paistis päike,
kui nägin Sind!
Mu meel siis õitses, õrn ja väike
kui lendav lind.

Ei kaua, ei kaua püsi
suur, ilus silmapilk.
Lööb välk ja teed ei küsi,
kus kaob vihmatilk!

Miks vaatasid tagasi teele,
kus läksin ma.
Mis tuletas Sulle mind meele:
kas üksi sa?

Kas endas tunned niisama
nii õrnalt, ülevalt?
Ma usun – ei teisiti suuda:
hääd ainult, kõik, armsamalt!