Rottmehed ja Tartu varesed. Nii et siis...

Nii et siis – vaatasin vilksamisi läbi õhukeste valgete kardinate aknast välja. Ainult vilksamisi, sest ma teadsin, et sealt pole eriti midagi vaadata. Müür oli mõlemal pool maja. Ma olin Tartus. Ja omas kodus. Pargi tänaval. Maja oli kohas, kus täiesti juhuslikult oli mõlemal pool müür. Köögiaknast välja vaadates oli muidugi ilusam müür, maakividest ja kõrge – selline veneetsialik vaade –, aga suure toa, tähendab kõige suurema toa, mis meil oli, aknast avanes üsna trööstitu pilt. Oli ka müür. Aga betoonist. Müüride tõttu oli korter ka alati peaaegu pime. Päeva justkui ei saabunudki, või ainult siis, kui välisust vahel lahti hoidsin, et päike rohkem sisse paistaks ning mõni hulkuv kass meie korterisse ära võiks eksida. Mõnikord eksis ka.

Uneseisundis vilksas mu pilk vaid hetkeks aknast välja betoonist müürile ja ma nägin seal istumas, jalad üle põlvede, kolme hiiglasuurt ja karvast rotti, kes suitsetasid piipu. Kõik kõlgutasid oma ühte jalga, mis oli üle põlve, ja popsutasid. Rotid, kes popsutasid piipu! Meelalt ja rahulolevalt. See oli mingi suve päev. Ja need olid Pargi tänava rottmehed.