Heiti Talvik oli mu naaber siis, kui ma esimesed aastad ülikoolis õppisin. Meie ärklitoad asusid visavii Elo ja Friedebert Tuglase puumajas tolleaegses Tallinna tänavas nr. 16. /---/
Talvikul oli palju tuttavaid – kogu üliõpilasseltsi „Veljesto” pere esmajoones. Kas ja kui palju sõpru tal oli? Ei tea. Kodus käis tal külalisi igatahes väga harva. Ja mis kodu see toauberik võiski olla! Ukse kõrval ahi koos pliidi küttekoldega, siis laud ja paar vineertooli ning lõpuks voodi – säärane see luuletaja kodu oli. /---/
Keda ma Heiti Talviku juures nägin? Neid oli vähe. Ja ma olen praegugi kindel, et just nood targad vaidlejad, kes tulid meeleldi Tuglase maja kehvas ärklitoas täiesti juhuslikult improviseeritud söödavast ja joodavast nii nappidele „olengutele”, olidki Heiti Talviku kõige lähedasemad sõbrad. Hästi selgesti on mu mäluekraanil näha Harald Paukson, kes oli alati kaljukindel selles, et kui temal on õigus, siis ei saa mitte kellelgi teisel enam õigus olla. Veel praegugi kõlab mu kõrvus Paul Viidingu tasakaalukas hääl, mis mõjus minu hämmastuseks peaaegu alati rahustavalt sõpruskonna ülepingutatud emotsioonidele. Üsna harva võttis neist „istumistest” osa August Sang, kes enamasti vaikis ja kuulas muheledes pealt teiste vaidlusi. /---/
Rasked majanduskriisi aastad 1932 ja 1933 olid küll, jumal tänatud, möödas. Kuid raske oli veel kõigil. Vaene oli minu söögilaud, veel vaesem aga Heiti Talvikul, kes tundis tihti elementaarset, füüsilist nälga. Mul polnud tol ajal aimugi tema rahaallikaist. Seda aga nägin ma küll, kui ta tuli poest, paberisse mähitud soolaheeringas ja umbes nelja sentimeetri paksune, otse ahjust võetud aurav naelane leivakäär näpu vahel. Sellest pidi jätkuma võib-olla kogu päevaks. Ja nähtavasti jätkuski. Peale rüübati külma vett.
/---/ Talvikule ei saanud pakkuda tema väärikust solvavaid juhuslikke armuande, vaid üksnes märkamatuks jäävat abi, nagu seda püüdis diskreetselt, oma arusaamise kohaselt pakkuda Elo Tuglas, kes ei teinud kunagi juttu üürirahast ja kes hoolitses ka selle eest, et mitte kunagi ei lõppenud Talviku ahjukütus. Mõnikord kutsus ta meid mõlemaid alla vanproua Oinase tuppa õhtust teed jooma. Teelaud see muidugi ei olnud, sest meie taldrikutel oli harilikult ka Tuglase lemmiktoit – viini šnitsel auravate muredate kartulitega – ja võileivad olid kaetud juustu- ning keedusingiviiludega.
/---/
Tol ajal, s.o kolmekümnendate aastate algul, olid aga olud kitsad ja targad ning diskreetsed metseenid puudusid meil üldse. Ent siis, kõige süngemal ajal võis Tuglase puumaja ärklikorrusel tihtipeale näha Betti Alverit just säärasena, nagu teda fotolääts läbi aegade on jäädvustanud – noorusest säravate silmadega, lakknahaga ääristatud kostüümjakk seljas ja väike, koketselt viltu sätitud kübar peas.
Asukoht teoses
lk 70–76
