Tartu kui koolilinna rahvaarvule oli üldse iseloomulik perioodiline kõikumine madalseisuga suvekuudel, kui valge Tartu näis olevat suikunud lõunauinakusse, ja järsu tõusuga sügisel, kui Toomemägi kirendas vahtrate punasest ja kaskede kullast ning värvirõõmus noorus muutis tänavaliikluse veelgi kihvamaks ja vana Alma Mater järjekordselt noorenes.
Asukoht teoses
lk 161
