Melanhoolia. Kohvik „Werner” jäi...

Kohvik „Werner” jäi Tartusse tervena alles kui vabameelsuse ja lõputu kohvijoomise sümbol. /---/

Pärastsõja „Werneri” noorem publik ei olnud nõnda jätkusuutlik. /---/ Sünge habemega füüsikust kirjanik Madis Kõiv pidas kõike meeles, pani tähele ja kirjutas näidendi „Lõputu kohvijoomine”, kus iga „Werneri” hetk on hingeseisund ruumis ja ajas, muljed inimeste ruumist. /---/

Võluvalt muhe ja demokraatlik akadeemiline õhkkond jätkus kuuekümnendate vabameelses Tartus, kus vanad Eesti-aegsed vaimuinimesed leebe naeratusega harisid noori tulipäid ainuüksi oma kohalolekuga.
Teosest
lk 133–134