Keeli oskav ladinlane Ülo Torpats võttis 1967. aastal Tartu Vallikraavi tänava „Park“-hotelli kohvikus pan Aleksander Kurtna ja Ain Kaalepiga likööri limpsides elutargalt kokku:
„Platea dell’Umanità – tollane oli inimsoo näitelava.“
„Aga Nigol Andreseni võiks ikkagi laternaposti otsa riputada nagu jõuluprääniku, ehkki ta on päris hea kirjanduskriitik,“ praalis Ain Kaalep ja vihjas, et nõnda olid teinud kuperjanovlased punastega pärast Tartu tagasivõtmist Vabadussõjas. Lõbus oli karmil nõukogude ajal kõrvallauas koolipoiss olla...
Asukoht teoses
lk 102
