Juri Lotman, olgu taevas armuline, elas Burdenko tänavas otse tripperihaigla peal. Pidevalt sisse ja välja kolavate põletikust tilkuvate tudengite voorid trepikojas häirisid, samas ka soodustasid suuri semiootilisi mõtteid. Lotman oli väga uudishimulik teadusemees, kes tahtis tundma õppida ja mõtestada eesti kultuuri. /---/
Ülikooli peahoones unustas hajameelne professor Lotman, kus asub kuulus „kellast-paremal-kangiall“ meeste peldik, mis asus seal juba õndsa Parroti ja Krause ajast. Semiootikuna teadis ta, et reaalsust vahendab märgisüsteem – antud juhul peldikuhais. Semiitlikku nina nuusates vidutas professor halliseguste vuntsipealsetega ja leidis vajaliku asutuse eksimatult. /---/
Tänapäeva tudeng ei leia enam surematuid vene poeedi ridu, sest peahoone peldiku puitpaneelid on euroremondi käigus vahetatud kultuursete plastseinte vastu, mis kõmavad, kui piima- ja keefiridieedil kiduv tudengipoiss potil peeretab.
/---/
Semiootikaprofessori maailmakuulsad traadist vuntsid värahtasid kastma ülikooli raamatukogu esist platsi – pärast surma sai ta end terases tundma:
„Äkki pole semiosfääri uurimisel mingit mõtet?“ kahtlesid vuntsid.
„On mõte!“ hõiskab igavesti auditooriumi otsiv Lotman, peas kaleidoskoopiliselt keerlemas kõikvõimalikud minevikuseigad ja -isikud läbisegi tulevikunägemustega.
/---/
Tartu hääbuva vaimsuse üks väheseid järelejäänud vaime, paks ja lodev kunstinautleja Mati Milius kümbles parasjagu basseinis. Lapsed ehmusid, emad haarasid tited kaasa, vedasid minema. Eesti esimene perfoormants oli sündinud.
Asukoht teoses
lk 242–245
