Kui ta üle Toomemäe jõuab, hakkab ta käima mööda kohvikuid ja kõrtse, kus nad kunagi kambas koos aega viitsid ja kuldset noorust mängisid. Seisatab süngelt joomakohtade lävedel, näol põlglik ilme „kuhu ma olen küll sattunud?!” ja imestab, miks ta oma sõpru sealt eest ei leia, kuigi alles eelmine õhtu teises linnas lahku mindi. Kui ta kõrtsidele ringi peale saab, hakkab tõenäoliselt otsast peale, justkui lootes, et vahepeal on keegi siiski veel välja ilmunud. Nii ta käib ühest kohast teise ja päeva lõpuks on nõnda purjus, et tal pole enam sooja ega külma oma olematutest sõpradest ega iseendast.
Asukoht teoses
lk 27
