Tartu-missioon. Ülikool jäi Barclay-hotellist...

Ülikool jäi Barclay-hotellist viie minuti kaugusele ja sinna viiva tänava nimi oli Ülikooli. Väljast säras peahoone fassaad nagu päike portikuse kuue jämeda samba helekollases ja -valges. Sees seevastu valitses hall ja tumeroheline pimedus. Koridorid olid kitsad ja valgustamata nagu mingid kindlusekäigud. Lõhn äratas Brudereris mälestuse kasarmuist. /---/

Oli ennelõunane aeg. Ülesminemiseks pidi Bruderer võitlema trepist allavoolava tudengivooga. /---/ Ta jõudis trepimademele, kus oli veidi päevavalgust, ja jäi seisma, et hinge tõmmata. /---/

Dekanaat oli kolmandal korrusel. Nool osutas pimedasse torru. Bruderer ei leidnud lülitit. Nagu mõni pime sirutas ta käed välja, et mitte pead ära lüüa. Uksel kobas ta abitult lingi järele. Siis avanes uks nagu võluväel, Bruderer seisis heledas, üks naisehääl hüüdis: „Siin ta on!”, ja tagaplaanil kajasid naisehääled vastu.
Teosest