Tartu-missioon. Toomemäele viiv munakivisillutis...

Toomemäele viiv munakivisillutis oli auke täis. Brudereri õhukestes pühapäevakingades oli see lausa käimisseiklus. Kell oli kolmveerand kümme ja linna kohal sügav vaikus. Polnud kuulda mitte ühtki kirikukella. Peale remondibrigaadi, kes Raekoja platsile viival tänaval toruleket parandas, polnud ühtki hingelist, ka autosid mitte. /---/

Toomkirik oli hiiglaslik punane telliskiviehitis, mida katsid heledad tsemendivuugid nagu mõni peenesilmaline linnupüüdjavõrk, purustatud Liivi sõjas, kui sakslased, venelased ja rootslased taplesid eestlaste maa pärast. Kooriosa oli 19. sajandil taas üles ehitatud ja nüüd muuseum Universitatis Tartuensis.

Sissepääsu juures jagas üks vanahärra siniseid plastikkingakatteid, et kingad muuseumiparketti ära ei kriibiks. Kohmakal sammul, otsekui ujumislestad jalas, mindi trepist üles. /---/ Ta läks teiste ujujate järel edasi ülespoole. Seal astuti kõrgesse heledasse ruumi. Seintel kooriakende vahel laeni välja raamatud. Keset kogutud maailmatarkust umbes kolmkümmend valget tooli, eespool, otsaakna ees, valge altar sellel seisva kuldse krutsifiksiga.
Teosest