Tartu-missioon. Päev varem oli...

Päev varem oli ta avastanud kohviku ühes restaureeritud majas, mis asus vanalinna ääremail, mitte kaugel hotell Barclayst, ja seal oli ta saanud parimat kohvi, mida oli seni Tartus joonud, ehtsat itaalia espressot. See oli endine trükikoda. Keskel seisid lauad ja toolid ja seinte ääres vanad trükimasinad, hoolitsetud muuseumieksponaadid valurauast ja läikivast messingist. „Siin trükiti varem Dörptʼsche Zeitungit. Ma kohtasin eile praegust omanikku. Ta on reklaamispetsialist Iirimaalt, kelle vanaisa oli abielus baltisakslannaga ja kellele Eestis kuulus hotell, mille venelased natsionaliseerisid. Kui Eesti sai vabaks, tuli lapselaps kohe siia. „Otsekui kuutõbine: ma pidin tulema,” ütles ta. Ta ostis hotelli tagasi ja lisaks veel selle maja siin. Ja ta unistab Dörptʼsche Zeitungi elluäratamisest. Lehest jutustas talle Dublinis elav vanaema, kes polnud seal õnnelik.”

Teosest
lk 113–114