Lähenesin Kivisillale. Teisel pool jõge paistis suur lage plats – Suurturg ja selle taga raekoda. Silla kõrged kiviväravad oma raskete kettidega tõusid hallidena vastu tulede helendust. Tulin üle vasakut kõnniteed mööda ja jäin seisatama kaugemale välja ulatuvale poolkaarele. Toetusin vastu kõrget rinnatist ja lasksin põlved nõtku. Mu seljatagant käisid mööda inimesed, üle kivisillutise sõitsid voorimehed kummirehvide nahisedes ja hobusekapjade plaksudes või vurasid autod. Kuulsin sõidukite müra, sammude tüminat, kõnehääli ja seda ebamäärast kahinat, mida arvatavasti tekitas veevool kitsaste sillakaarte alt läbi voolates. Langus allpool silda oli tunduv ja vool kiskus sinna peegelduvad tuled pikkadeks ebamäärasteks ribadeks. Kaugemal muutusid need peegeldused heledateks triipudeks, mis ainult tasakesi virvendasid ja võnkusid.
Kivi mu käte all oli jahe. Alt jõelt imbus niiskust ja omalaadset jõevee lõhna üles. Jõgi oli nagu elusolend, kelle hingeõhku tundsin vastu oma nägu.
Asukoht teoses
lk 53–54
