Tartus

Vana naine ütles,
et vastutan ta poja eest,
nüüd ja igavesti
olen süüdi,
kui ta ei leia endale
õiget naist
ega seda vaadet aknast, mida jaksaks vaadata,
viisi, mida ümiseda vannitoa üksinduses,
toitu, mis maitseks nagu emakodus,
naeru, millega võita sõpru,
ja uut kevadet, mis tuleks hoopis teistmoodi ja
kehakatteid, mis ei jää talle kitsaks,
milles ta ei külmeta end
kangeks, ega higista tõbiseks
ja siis jalgu,
neid kiireid tugevaid jalgu,
mis suudaks joosta igast ohust nii kaugele
et ka ema süda jääks lõpuks rahule
ja annaks andeks minule
nüüd ja igavesti
Tähtvere öös ka selle,
et ma ei armasta
Masingut.
Jah,
siht on kõigil sama.

Kiirus erineb.

Sa lähene
ükskõik kus kandist,
suur silmapiir ei õhene, ei kao,
vaid püsib püsimatult
nägemise viimne äär.
Kui hõikad,
tagasi sealt põikab
jäätund naeru hääl,
mis korraks taevast kergitab
ja merd ja maad.
Sa jooksed
uljas lootuses, et seekord kaugemale
üle sügavuse serva
näha saad.
Teosest
lk 16-107