loomeliitude pleenum

mu isamaa lehkab kuus päeva
pärast mu sünnipäeva
veel ei ole sula

aga linnud õitsevad

erk päike paistab järgijätmatult
laps keeldub silmi katmast

jälitan kassi mööda karlovat
kuid ta kaob puude otsa
ja ehkki keegi saeb oksi
on karlovas uinutav lõhn

põlevate puude ving
ja kodukolde hõng

elu läheb paremaks siis
kui kõik on jälle sama
ütleb kodulaenuvoldik

tahan kolida karlova poole