Lihaturul

Laud laua külge kimplemiseks surut,
käib perenaiste keskel sõim ja naer,
tuul palakailt lööb kaela lumepuru,
päev unisena idataevast kaeb.

Siin tedrekuked, kaelad läbi lastud,
ja uhke metsis ripub lati all,
klaassilmne jänes põõristab säält vastu, –
tal laengust purustet on rind ja jalg.

Põldpüüd siin jalgupidi visat kimpu
ja hanevirna üle katteks vaip –
ja nägemisest silme kaudu imbub
me suhu õgimise mõnumaik.

Kuid kõrval rängemad veel lihakoormad,
et looka alla paindund lauderead:
siin kõõlustpidi rippu terved loomad,
raidpakel eile röhatanud sead.

Siin üles kuhjat värsked lapetükid,
siin selipidi äsjalahat jäär,
praad prae otsa hunnikusse lükit
ning kastis segi nülit lehmapääd.

On lambasabu rasvaseid kui lonte
ja pekikuhje esirinda säet,
siit kehvik kaupleb kõhuveert ja konte
nii oodatava lõunasupi väeks.

Sant-tudi sooleotsi nurub näljas,
siin kõrtsmik vägevamaid kintse kaeb –
et õhtul oksena see jookseks välja,
kui prassija end üleliigselt laeb.