Laidoneri tamm

Noor Kalev Tartus seisab valves,
tal käed on mõõgal nagu palves,
et ärgu vaenuvägi eal,
veel käigu meie piir peal.

Seisab suurmees samba ees,
minevik tal tungleb sees.
Teda tundvad laps, insener,
see meie kindral Laidoner.

Seal siis võtab labida,
tõstab mulla koheva
otse tamme juurtele,
väikestele, suurtele

Sõnad napid lausus suu:
sirgugu sest tammest puu!
Olgu Kaleviga koos
ta me võidu sümbioos.

/---/

Jalalt löödi tammepuugi,
et ei tartlane, ei muugi
mäletama ei pea võitu,
kui ei taha pikka sõitu.

/---/

Tänaseks on tamm ja Kalev,
seismas taas kui mõttemalev.
Tamm tõusnud puuderindest üle,
on latv tal lausa pilve sules.
Teosest
lk. 70-73