Jalgrattaga kui sõitsid yle silla,
Su kallis järgnes öises lõhnas jõelt,
hetkeseisus äkki haljalt sinililla –
pää hallav, kuju tume – laenat tõelt.
Rõõm avastada Sinus mängulusti
veel keti lõpul tydrukuist ja kuist –
irdpilt kesk eluruute valgeid/musti
ja riim jääb puhas, ilu verrepuist
on kriitiku mistraalist segamatu.
Vaid pause kuulen Sinust. Uusi pau...
Lööb tornikell ja kirik annab au:
„Näe meest, kuldlõikesõitjat lummasattu!
Näe naist, muldhõikevõtjat!” Mattumatu
kiir sulab alla täheootel lau.
Märkused
Märksõnad autori enda täpsustatud: vt Looming, 2016, nr 9, lk 1303–1304.
Asukoht teoses
lk-d nr-ta
