Kõik loodud selleks, et nutta... nii nagu mina kaheksateist aastat tagasi Burdenko tänaval, ühiselamus, vargsi teki all, neljateistaastasena, kui mind valdas järsku ilmselge hirm – tõeline hirm – sisseastumiseksamite ajal, et mul enam kunagi ei saa olema isa ega ema. See oli väga selge tunnetus, mida pole suutnud korvata kõik mu hilisemad püüdlused veel kord vanematele läheneda. Vesi voolas tol ööl väljakäigupotis – nii harjumatu heli setupoisi kõrvale – ja palju muud oli mu ümber uut, mina aga nutsin teki all esimest mehenuttu, nuttu kogu edaspidiseks eluks, jätkuvat nuttu, mis ei vaja uusi meeledetuletusi...
Asukoht teoses
lk 24
lk 146
