Sügis on Tartus hunnitu. Isegi hallid päevad on värvilised tänu kõigile neile kollastele, oranžidele, punastele ja purpursetele lehtedele, mis maad katavad. Mulle meeldib vaadata, kuidas niiskus nõrgub lookas okste küljes rippuvatelt marjakobaratelt, vaadata hommikuhalla autode klaasidel ja keredel. Tõesti, nüüd läheb pimedamaks, aga ka see on hunnitu. Valgus tuleb aeglaselt ja lahkub aeglaselt, viivitledes. Sellised võluvad päikseloojangud, mida ma kunagi varem näinud pole, ja nad kestavad ja kestavad...
Asukoht teoses
lk 186
