Pärastsõjaaegne elu oli Tartus raske, sellega võis aga leppida, sest Teine maailmasõda 1945. a. veel jätkus suurte pingutustega. Kuid vaimselt oli elu palju raskem, otse masendav: kõik eestlased olid hirmul homse päeva ees. Tuhanded vangistati ja keegi polnud kindel, et homme ei vangistata teda. Tarvitses ainult vimmamehel näpuga näidata ja täiesti süütu inimene kadus vangla seinte taha. Tõsi küll, paljudel oli näha põhjus: ta oli aktiivne valge. Ent paljudel ei osatud näha mingit põhjust. Igaühega võis midagi juhtuda.
Rusuvalt mõjus ka see, et igal õhtul riisuti tänavail inimesi, isegi tapeti, et saada õnnetu seljast palitut või jalast saapaid. Igasuguseid õudusjutte liikus linnas, need võisid olla liialdatud, mõnigi võis olla pinnatu jutt, kuid kindlasti oli mõnigi õige. Sellest aitas. Ei juletud pimedas tänavail liikuda ja keegi polnud julge, et tema korteris eeloleval ööl midagi ei juhtu.
Asukoht teoses
lk 569
