Tartu ujula oli siis linna keskel puiestiku juures, praeguse Kreutzwaldi mälestussamba läheduses.
Vesi oli seal alati sogane, sõna otseses mõttes solk. Kuid jahutas! Ja suplejaid oli palju ning uljad poisid võtsid seda solki suu täis ja tegid purskkaevu. Üks võimlemisõpetaja põdes luutiisikust ja temal voolas seljas olevast august mäda välja. Käis aga iga päev suplemas ja päevitamas. Jälgisin teda huviga – varsti ta suri.