Ja siis oli tavaline küsimus: kas kartseri ka saaks näha. See oli TRÜ kõige kuulsam koht, isegi vanad daamid tahtsid kartseris käia. Jah, peahoone pööningul oli vana tsaariaegse ülikooli kartser. Sinna sai keerdtreppi mööda ja siis läbi tuvide sõnniku. Soojaga see päris toredasti haises ja daamid krimpsutasid nägu. Kartser ei olnud jumal-teab mis, aga ometi ta andis natuke kujutlust üliõpilaste ulaelust läinud sajandi lõpul ja käesoleva algul. Hea tahtmise juures võib silme ette manada rapiirid, duellid, poolalasti noored naised, joomingud, trots ja vaba elu. Mõni vanem akadeemiline meesterahvas, haritud olekuga, muutus otse härdaks, vahtis ja ei tahtnud lahkuda. Mis nooruspäevad tal küll pähe lõid!
Asukoht teoses
lk 399–400
