Allääres. Tartu bussijaamas korjan...

Tartu bussijaamas korjan oma kompsud kokku ja heidan taas burka üle pea. /---/ Ma võiksin võtta automaattakso – oleks igati lihtsam ja turvalisem, aga ma tahan jalutada läbi kesklinna. Emajõgi on surutud kõrgete müüride vahele, et suurvesi linna üle ei ujutaks. Kohin ja vulin kostab ikkagi minuni ning vee lõhn tungib ninna läbi kõigi teiste odööride. Võidu silla asemel kõrgub uus, mu pea kohal käib autode tuututamine ja kaootiline liiklusmüra. Silda toetavad lasuursiniste araabiakeelsete kirjadega valged sambad. Kesklinna pargi asemel laiutab hoone, puud on kolinud selle katusele ja laskuvad terrassina seinte vahele kätketud Emajõe poole. See valmis vahetult enne invasiooni.

Tartu raekoja küljes lehvib Euroopa Kalifaadi lipp: rohelisel põhjal valgetest tähtedest ring, poolkuu keskel. Platsi on hõivanud suuk. Hoidun seina äärde ja ei lase end lärmist segada. Õnneks pole meestel, kes turul kauplevad, luba üksikult liikuvaid burkades naisi tülitada. Jäänuk vanast heast Euroopast.

Rüütli tänava liiklus on seatud nii, et mehed kulgevad Raekoja platsi poolt vaadates paremal pool, naised pahemal. Kõik naised on loomulikult burkades. /---/ Siin vasakut kätt oli kunagi „Superalko” pood. See lasti mõni aasta tagasi õhku. Ajalooline hoone jäi õnneks alles. Nüüdseks katavad seinu kolmanda korruseni suured aknaklaasid. Siin müüakse peamiselt lampe ja idamaiseid vidinaid. Sedapuhku on aga aknale välja pandud näitus eesti kaltsuvaipadest. /---/

Ma liigun edasi Kloostri tänava poole. Jaani kirikut nad õnneks õhku ei lasknud. Praegu on siin kristluse muuseum, kus vahel võib orelikontserte kuulata. Mul on kahju, ehkki mulle omal ajal see juutide jumala sohipoeg ning temast tulenev ideoloogia palju korda ei läinud, aga Pauluse ja katoliku kirikut enam pole ning Tartu pilt on tornide poolest vaesem. Minaretid mõjuvad võõrkehadena. Tartu esimene mošee tehti Toomemäe tähetorni: selle kuppel tundus neile nii kodune. Teleskoop lõhuti muidugi pulkadeks.

Kloostri tänav on kummaline piir. Varem oli see piir Kesklinna ja Supilinna vahel, nüüna /autori omasõna, vastand sõnale „toona”/ on siin värav põlisrahvaste getosse. Kroonuaia tänava otsal võib iga naine burka kotti toppida ja ennast inimesena tunda. Supilinna piiridel patrullivad Taara sõdurid, kes omal ajal odinlastest välja kasvasid. Lepiku ja Marja tänaval vaaritatakse taas salamisi puskarit ja allesjäänud viljapuuaiad varustavad elanikke koduveiniga. Supilinna seltsi lipukirjaks sai mõned aastad tagasi: „Parim öö on valge!” Võrreldes muu Tartuga on siin kõik puhas, korras ja vaikne.

Endises hambaravimajakeses Kloostri uulitsas ja selle taga asuval krundil on budistide klooster. Vahindra-nimeline. Paljasjalgse Tõnissoni, selle esimese balti buda munga mälestuseks, kes oma Tartu-päevil siin elas ja oma raamatuid välja andis. Poolest tänavast hakkab peale palveveskite rida.

Teosest
lk 1240–1241