Vennad uneluses. Mingid tühised äpardused...

Mingid tühised äpardused ei murra mind enam. Suurte vihmadega tilguvad mu kuueteistkümne ruutmeetri suuruses Kuu tänava köökoas läbi laed. Kolmes kohas pean siis pesukausse all hoidma ja katma voolumõõtja jopega. Mis armasad toimetused.

Saabub õhtu. Heidan juba narmendava kippuva mantli selga, tõmban krae üles ja lähen välja. Igaöisele saagiretkele. Altkulmu piidlen vastutulijaid. Kassidele naeratan, inimestele mitte. Mingil kesklinna tänaval, neoontulede valgel, pilgutab kaupluse aknalt mulle silma peegelpilt ja ma tunnen temas ära ühe oma vendadest. Kergitan kaabut.
Teosest
lk 157