Oma eelmise elu viimastel päevadel või hoopis viimasel kevadtalvel – oli veel kaunis jahe – sõitsin rattaga läbi öise linna ringi vaatamata. Mind ümbritsevad sajad inimesed tänaval, Rüütli ja Gildi ristis, plastmassist õlleklaas käes, uriini- ja suitsuhais, ja võis kihla vedada, et ükskõik kui imelik ma pimedusest läbisõitvana neile ei paistnud, ei pööranud keegi mulle ülemäärast tähelepanu. Nende inimeste tähelepanu oli maa ja mere taha joodud.