Peatselt saab mul neli aastat viimasest käigust Tartu populaarsesse Genialistide klubisse. Oli tüüpiline Tartu varasuvi, linn inimtühi. Eestlastest linnakodanikud tänaval jalutada ei armasta, seda kommet võib kohata ainult Hiinalinnas ja Anne kortermajade ümber. Olin oma tillukese tõukerattaga Ülejõel ainus inimene, päev oli pilvealune, aga soe, ja tõotas vihma. /---/
Roosi tänavaga ei olnud selle tunni jooksul midagi juhtunud ja kui mäele, Puiestee ja Roosi risti jõudsin, avanes mulle tuttav vaade, äikese-eelne postkaart jõeni laskuvast tänavast, täis 20. sajandi alguse maju. Nende erilist ilu polnud ma varem täheldanud, aga nende aura oli meeldiv, tõusiklusest ja upsakusest kauge.
Lahtijäetud akendest hoovas nõrka toidutegemise ja kopitusehõngu, niiskust ja keldrimeeleolu, andsid tunda vaesus ja elunautimine. Keegi ei pürginud kuhugi, kõik olid rahul, surnuaed tänava lõpus peegeldas maalilist vaikelu. /---/
Olin Tartus kõike näinud, kõiki ühiskonnakihte; ka ärimehi, kes Genklubi puupõrandale laia žestiga paberraha viskavad, et näha, kuidas literaadid roomavad põlvili seda korjates.
Asukoht teoses
lk 140–141
