Kuid majade vahel oli kehv sõita, asfalt auklik ja kare, niisiis sain ratast käekõrval lükates mikrorajoonist välja, mõeldes, kes kõik võivad mind sadadest akendest vaadata – isegi need inimesed, kellega tutvumine seisab veel ees, kuigi on juba vääramatult tulekul. Uue tänava kõnniteel hakkasin sõitma, ristmikul oli vaja veel autosid jälgida, ja Raatuse tänaval olingi ohtlikust tsoonist väljas: enam ta mind kätte ei saa!
Väikesi tänavaid pidi sõitsin Raadile. Oli suvi ja päike ei paistnud.
Asukoht teoses
lk 11
