Tol õhtul oli Sul tõesti suur nälg, mul hakkas Sinust kahju – kartulil ja leival polnud ju suurem asi maitse, isegi sool ei aidanud. Aga söögipoed olid kinni, vanal ajal olid nad ikka enamasti kinni, lahti oli ainult jaama puhvet, kust sai osta kartulisalatit ja rasvaseid lihapirukaid. Ma kõmpisin mööda pimedaid tänavaid jaama poole, südames hommikune äng, ma ei läinud sinna ainult Sinu pärast, iseenda pärast ka, ma lootsin rasvapirukatest justkui kinnitust saada – ma elan, ma elan, ma elan veel kaua.
/---/
Jaamas tuli minu juurde üks naine, ta vist ootas rongi, ta polnud seal juhuslikult, aga kui ta mind nägi, venis ta nägu kahjurõõmsale naerule, nii et ma kahtlustasin – ta aimas, et ma tulen, teadis, et ma ihalen rasvapirukaid, et ühel õhtul, varem või hiljem, tulen ma neile järele ja siis saab ta mulle ütelda oma sõnumi, ning seda öelnud, on ta vaba minema, rongi peale astuma, siis lõpuks viib rong ta koju, kus pere teda juba ammu ootab.
Ma lähenesin puhvetile, ikka ebakindlamaks muutus mu ast, aga ma pidin ju Sulle neid pirukaid ja kartulisalatit ostma, ja kui on, siis ka krakovi vorsti. Naine jõudis ette, veel enne, kui ma ennast puhveti järjekorda sain sättida, surus ta oma naeratava näo mu lähedale ja sosistas, et tunneb mulle kaasa.
Asukoht teoses
lk 33–34
