Üks kääbas

Üks kääbas kalmistul
on jälle juures.
Kas saab see koht
mul armsaks kunagi?
Vist ei, vist ei...

Ma tean, Sa oled sündind
teisest mullast.
Ja teised kullad
ootasid Sind ees,
kui saatus paiskas mind Su teele,
Sind mu teele.
Seis!
Ei edasi, ei tagasi
siit rada vii...
Ning meie jaoks
aeg seisataski hetkeks.

Fašism ju ihus relvi sõjaretkeks.
Oojaa...
Maailmas eksisteerib koht,
mil nimeks Baltimaad.
Sa polnud iial mõelnud sellele,
et satud sinna
elama.

Hispaaniasse püüdlesid,
kus lahing käis.
Seal aga...
juba langes liisk,
kurb mõõt sai täis.

Sa igatsesid revolutsiooni.
Siin selle kaasa tegid Sa.
Ja sõja,
külma sõja,
taandumise
ning viimaks meie irdumise ka.
„Noblesse oblige“,
ei kahetseda saa!

Üks kääbas kalmistul
on jälle juures.
Kas saab see koht
mul armsaks kunagi?
Vist ei, vist ei...

Kuid ära tõota, vannu iialgi!
Ma näen, kui ahnelt kuulab mullapind.
Sest armsad kõik,
Su õpilased,
nad jumaldasid Sind.
Mis selle kõrval on mu armastus,
et temast rääkida?
Kapriisne
nagu ikka maine arm,
kord mänglev, õrn, kord karm...
Ei jumalduse õhuloori suuda katta
see ahtam rüü.
Las noorte imetluse oreooli
mattub
Su nimi nüüd!