Ööbikud öös

Ei ole veel ööbikud tulnud
ja kurbus mu hinges on suur
kui üle Kassitoome
me läheme naeruga suus
liig palju on tõkkeid me vahel
jälle tõdema pean
ja ennast ja oma saatust
maapõhja maapõhja vaid nean
ah tahaksin hoida su käsi
villaste kinnaste sees
ja soojendada neid selles
koledas pakases
kuid isegi seda teha
pole mul lubatud
vaid naerda su seltsis võin ennast
see mulle vaid lubatud
sest sinul on olemas juba
kõik mida ihaldab hing
ja ümberringi on justkui
välja surnud maailm
ei ööbikuid lennanud ole
jaanuaris Tartusse veel
nad on alles teel
Teosest