Ööbik, eksamid ja tudeng

Linn kuumab nagu hiigelkatel,
kui pärast loenguid tänavatel
teosammul kodu poole lähen
ja rüüpan kevadet ja kalja.
Ning luban - õhtuks raudsed valjad
ma mõtetele panen pähe,
sest eksamid on ukse ees,
kuid õppejõule armund mees
teaks rääkida vaid õitsvast maist
ja neiukese kiharaist
ja sellest, et mu kalli meel
ta soengust keerukam on veel.

Kuid vaevalt päike puutub jõge,
öö suikund veele puistab nõge,
kui puudu tuleb kainest nõust.
Käib raaamat patsatades kappi,
ning juba silkan kõigest jõust -
kui jookseks päikesele appi!

Ma saabun siis, kui mõistlik magab,
kui ainult ööbik laksutab.
Üks käbe hääl veel segab vaikust:
seal trepil ema tütart pragab,
kes päevad ringi "ratsutab"
ja külastab kes-teab-mis paiku.
Oh, memm ja sinu targad vitsad!
Su tütar... eksam... künnilind...
Mind unes torgib mõttekild -
et kevad kõige jaoks on kitsas.

Teosest
lk. 47 - 48