Õhtu sinuga

Sirelite okstevõlvis hõbepoogna võtab lind.
Lõhnav-valge juuniõhtu pargipingilt leiab mind.
Emajõkke sajas värvis kustub viimne päiksekiir,
torni tippu punakuldseks tikib hõõguv ehaviir.
Harvu mõlalööke naksub... Tuhmilt kõmab tornikell.
Veerand tundi ootan armsat, süda rahutusest hell.
Tuled, ehapaelad juustes, õhetades seisma jääd,
tuled, silmis sinijärved, naeratades annad käed.
Kaua kahekesi käime hämarduval pargiteel.
Ammukuuldud muinasjuttu sinult kuulda tahan veel.
Sala imetledes vaatan, kuidas juuksed taha lööd.
Sellest liigutusest leian neli kaunist jaaniööd.
Kiharaile kerges kastes sulle oksalt langeb õis.
Ah, kui päikseliselt vastu mulle naeratada võid!
Palju rõõmsaid päevi kannab meie mällu mõttevool.
Paljust heast ja kaunist oskab unistada süda noor!
Kevad koltub... Viimseid õisi kastan puistab pargiteil.
Kahekesi viimne õhtu Tartus see on olla meil.
Lihtsat seljatoega pinki kumbki pärna varjus teab.
Eksamite erutuses puhata siin oli hea.
Homme meie samme ootab nukrusega lemmikpink.
Sügiseni lohutagu teda hõbekeelne lind!
Mitmevärvi tules särab eemal tuttav, kaarjas sild.
Kelmikana sinu silmist hüppab mulle valguskild.
Meie lemmikpingi juures ootan, armas, jälle sind,
kui on kuldses lehesajus vana ülikoolilinn!
Teosest
lk. 250 - 251