Tähtvere pargis tõstsin edasi hobust, kett kõlksus,
vajutasin tennisetallaga köietustikku tihkesse mulda
ja võpatasin: marssis rivisammul sõdureid, ohvitser
käskis neil laulda; ähvardavalt lajatasid kurguhääled
Kreutzwaldi tänaval. Lehma karjatasin raudtee ääres,
tühermaal. Lõuna ajal möödus pidulikult Tallinna rong,
sõitjad vaatasid aknast välja, üle minu pea, näod
mõtlikud, mõni rõõmus; kaasas selitamatu isikuilm.
Suve tulematajäämises oli nii palju ootusheitlikku.
Murdeiga masendas meeli, häbelikkus kiilus kinni tunded.
Kes mõistatanuks hinge hieroglüüfe, lugenuks salakirja,
vaadanuks tõtt kokkupõrkuvate, murduvate tasapindadega?
Kassitoomehelbeid varises õhtu hõbedale, üksinduse üska;
ajukoore all, alateadvuses hõõgus armastuseigatsus.
Sinu tulematajäämises oli nii palju minnalaskmist.
Öösel pikutas vaikus rikkis kellas, osuti pea all;
jaama pool huikasid vedurid, kutsudes kaugele, sinna,
kus kaja on enam kui laps, kes nutab taga hääl-isa,
oma vaimset suunajat.
Asukoht teoses
lk 67
