Vana tartlase nutulaul

Igas veetilgaski peegeldub maailm
Tartu linna pisaraist rääkimata
Paistan neis päris noore mehena
Hingeliigutust on hiljemgi ette tulnud

Hullumaja on Tallinna tänavalt ära kolinud
Pole seal enam Juhan Liivi palatit
Nüüdseaja luuletajal pole paika
kuhu panna pea
vahetab Tõnissoni samba varjus
sotsiaalset kapitali napsi vastu
Kultuurkapital on nõutu

Raadi surnuaed on ikka tarvitusel
Mõni ei saanudki nii vanaks kui mina
Kuperjanovist kõnelemata

Juudi surnuaed Roosi uulitsas
on lukku pandud
Levineid ja Bakšte saab kiigata
ainult üle müüri
hakid karjuvad kui Jeeriku pasunad
eesti kurikoer väravas,
sihuke lontrus, ei viitsi haukudagi

Kaplan, vana aga väga elus
tuli Pühalt Maalt koju käima
Ütles, et Munga tänav on häbiasi
sest munk on ebanormaalne mees
Ainus rõõm pekileiva söömine

Emajõe saun oli lukku pandud
Seal on nüüd büroohotell
Ülikoolitatud Tartu beibed
ulbivad internetis
jõgi põlvini
pritsmed poole kõhuni
Saunanaiste valitsuse ajal
voolasid Käsu Hansu pisarad
torupidi otse Emajõkke
kus üliõpilased pontoonsillalt
õhtusöögiks parte lasid
Oh sa vaene Supilinn!

Kui selle Emajõe saunatoru üles leiaks
Poeks vanade veetilkade sekka tagasi
Eduard Vilde viinaklaasi Tähtvere tänaval
Söödi maja vastas
Sööt tahtis Liivi luuletused 1000 rubla eest ära osta
Praegune poeet ei oska sihukest raha ette kujutadagi

Emajõel on paadiralli
miljon maailma
pritsib vaatajate poole
peegeldades imetlust
võitjate vastu

Tartu linn on nii kumer,
et majad kõveraks vajunud
nagu Kihnu Jõnni laevad
aga vaim on nii kõrge,
et puukuuridki kahekorruselised
Sirelid ja toomingad
varjavad vanainimeselõhna

Öö lõhnab
taevast nirisevad pisarad näole
parved Alma Materi alusmüüri all
unistavad Emajõe voogudest
Kuu ja Tähe tänavate
vana ja purjus maailm
peegeldub
Cabernet'-niiskes habemes

Teosest
lk 348–349